Ettevõtjale ei ole suure tõenäosusega teadmata omahinna olemus ja tema definitsioon. Omahinda võib defineerida kui toote või teenuse ettevalmistamise, tootmise ja müümisega seotud kulusid ühe toote või teenuseühiku peale arvestatuna rahas.
Omahinna erinevus nt müügihinnast, mille maksab tarbija, on seotud eelkõige majandusliku tasuvusega. Kui müügihinna kohta öeldakse, et see on kliendi seisukohast saadava toote või teenuse väärtuse mõõdupuu, st kas makstav hind on saadud hüve väärt, siis omahind on puhtalt finantsiline kalkulatsioon, mille suurust tarbija peaaegu kunagi ei tea ja mis on ettevõtjale majandusliku tegevuse efektiivsuse üheks mõõdupuuks.
Omahind on see piir, millest alapoole ei saa toote või teenuse müügihind püsivalt langeda, kuna vastasel juhul müüb ettevõtte seda kahjumiga. Rõhuasetus siinkohal sõnal püsivalt. Ajutiselt juhtub üsna sageli, et mingis majandussektoris või ettevõtte enda jaoks müügihind langeb alla tasuvuspiiri kas konkurentsi, ootamatult halvenenud turukonjunktuuri, majanduslanguse vms põhjusel. Teatud tingimustes saab ettevõte ka alla omahinna müüa, kuid loomulikult mitte pikka aega.
Omahinna leidmine peaks olema ja kindlasti ka on üks ettevõtte finantsjuhtimise igapäevategevusi, muutuvad ju sageli sisendkulud, maksud, tootmismahud ja ka nõudlus. Omahinna leidmise meetodeid leiab erialasest kirjanduses või lihtsalt googeldades hulgi, kuid oma olemuselt on omahinna leidmise põhiprintsiip alati sama:
Omahind=(muutuvkulud+püsivkulud)/toodetavate toodete hulk
Mis teeb omahinna leidmise keerukaks ning ma isegi väidan, et paljud ettevõtjad seda teha ei oska või ei pööra sellele tähelepanu? Peamine murekoht tekib olukorras, kus tooteid või teenuseid on rohkem kui üks, st pakutakse suurel hulgal erinevaid tootekategooriaid, mis erinevad üksteisest nii kulude kui ka mahu poolest. Jah tõepoolest, olukord muutubki keerukaks, kui ettevõtte portfellis on näiteks sadu erinevaid tootesarju või iga teenus või toode valmib nn tellimuspõhiselt. Kuid ka siin on võimalik leida lahendus ja seda on kaks:
- Luuagi absoluutselt iga tootekategooria jaoks arvutustabel iga üksiku omahinna leidmiseks;
- Lihtsustada olukord koondades samaliigilised ja sarnaste kulude alusel tooted gruppidesse ning leida iga tootegrupi omahind
Valdav meetod omahinna leidmisel põhineb järgmistel alustel:
- Panna paika toodete/teenuste nimekiri kas siis kõik eraldi võetuna või grupeerituna sarnaste kulude alusel;
- Määrata iga toote/teenuse kogused sarnases ajaperioodis, tavaliselt on selleks kuu aga kui ettevõtte tegevust iseloomustab sesoonsus või muu põhjus, miks pakutavate toodete/teenuste maht kuiselt kõigub suures ulatuses, siis ka aasta. Ja sellisel juhul saab toodete mahu keskmistada aastast kuupõhiseks.
- Arvutada välja iga toote/teenuse muutuvad kulud, so kulud, mis tekivad iga toote või teenuse loomisega nende mahu muutudes.
- Arvutada välja püsivad kulud, so kulud mis jäävad muutumatuks mistahes ajahetkel ja ei sõltu tegevusmahust.
- Jagada kõik püsivkulud toodetele ja summeerides ühiku muutuvad kulud ja temale jagatud püsikulude osa, saamegi omahinna.
Siinkohal on hea meeldetuletuseks korrata muutuvate ja püsivate kulude olemuse. Vägagi sageli kuulen ütlemast ettevõtjaid, et muutuvad kulud on need, millede summa muutub ajas. Et näiteks elekter või kütus on muutuvkulu, sest tema hind ju ajas kõigub. See ei ole õige lähenemine: muutuvad kulud on need kulud, millede kogusumma sõltub tootmismahust, nt tooraine, tunni või tükipõhine palk, lisatarvikud jms. Elekter, vesi või autokütus võib olla muutuvkulu, kui temale minev rahasumma on otseses sõltuvuses pakutavate toodete või teenuste mahust. Näiteks laes põlev lamp ei ole üldjuhul muutuvkulu, sest kui me toodame 1 toote või 1 000 000 toodet, ilmselt lambi põlemisel tekkiv kulu sellest ei muutu. Kui aga näiteks käitame masinat, mille ajaline ja seega ka rahaline kulu sõltub sellest, kui palju selle masinaga midagi toodetakse, siis on tegemist muutuva kuluga.
Öeldakse, et kõik mis pole muutuv on püsivkulu. Selle mõiste võib pöörata ka teistpidi – kui ettevõtja ei tooda mitte midagi ega paku ühtegi teenust, siis kõik need kulud, mis jäävad, ongi püsivad. Seega on muutuvate ja püsivate kulude väljaselgitamine ja arvutamine kriitilise tähtsusega omahinna leidmisel.
Aga näide ka minu eelmisest arutlusest omahinna leidmisel. Oletame üht ettevõtet, mis tegeleb näiteks puitmööbli valmistamisega ja arvesse võttes tema toodete segmente ja kulusid võiks omahinna leidmine välja näha järgmiselt:
| Toodetavad tooted | Kogus ühes kuus (tk) |
| lauad | 100 |
| toolid | 400 |
| kapid | 50 |
| riiulid | 500 |
| voodid | 50 |
| Kokku: | 1100 |
Järgnevalt on vaja leida iga toote enda muutuvad kulud. Eeldame, et töötasud on püsivad kulud, st töötajad saavad palka kuiselt ja see ei muutu, siis antud juhul võiksid muutuvateks kuludeks olla materjal, lisatarvikud, värvid, lakid, kruvid, poldid jms ehk siis kogu see materjal, mis on vajalik ühe konkreetse toote valmistamiseks vahetult. Kas elekter siia hulka kuulub, on paljuski ettevõtja enda otsustada, sõltub seadmetest, mida ta kasutab. Aga ilmselt see nii on. Ühe toote muutuvate kulude leidmine tooteühiku kohta on väga erinev tegevusharuti, kuid üldine loogika on ikka sama – nt antud juhul kui palju ühest kogusest puidust saab konkreetseid tooteid või vastupidi, kui palju puitu kulub ühe laua või tooli või kapi valmistamiseks.
| Toodetavad tooted | Muutuvad kulud tooteühiku kohta (eurot) |
| lauad | 40 |
| toolid | 25 |
| kapid | 100 |
| riiulid | 15 |
| voodid | 70 |
Kolmas samm on määrata püsivad kulud kuus. Meie näites võiks olla sellisteks kuludeks palgad, rent, kommunaalkulud, turundus, transport, haldus jms, oletame summas 15 000 eurot kuus.
Nüüd, kui saame kõik andmed kokku koondada tekib oluline küsimus? Kui omahind võrdus kõikide kulude summa/toodete arvuga, siis kuidas jagada püsikulusid? Omahinna loogika ütleb seda, et iga toote või teenuse hinnas peab sisalduma sellesama toote tootmiseks kuluvad otsesed kulud ja lisaks osake ettevõtte püsikuludest.
Kõige levinud meetod selleks on koguseline jaotus, st püsikulud jagatakse toodetavate toodete hulgaga perioodis ja igale tootele läheb ühesugune summa. Meie näites 15 000/1100=13,64 eurot peab iga toode oma hinnas katma püsikulusid.
| Tooted | Kogus | Ühiku MK | PK kokku | PK jagatud tootele | Omahind (ühiku MK+PK jagatud tootele) |
| lauad | 100 | 40 | 15 000 | 13,64 | 53,64 |
| toolid | 400 | 25 | 13,64 | 38,64 | |
| kapid | 50 | 100 | 13,64 | 113,64 | |
| riiulid | 500 | 15 | 13,64 | 28,64 | |
| voodid | 50 | 70 | 13,64 | 83,64 |
Meetodi miinuseks on asjaolu, et kui toodete kogus varieerub kategooriate lõikes väga palju, siis võib tekkida olukord, kus ühe toote OH on väga suur ja teise oma väga väike ja need lähevad vastuollu hinnaloogikaga. Siis on valik jagada püsivad kulud mingi muu printsiibi alusel toodetele. On erinevaid võimalusi – võtta aluseks reaalne tööaeg/maht, kulude proportsioon vms ehk võtmeküsimus on ikka PK jagamises, kuidas leida optimaalne meede kõikide PK jagamiseks toote või teenuseühiku kohta.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et omahinna tähtsust ettevõtte finantsilise tulemi juures ei saa kuidagi alahinnata, pigem ütleks, et see on kogu tegevuse alus. Kahjuks olen kogenud väga palju olukordi, kus OH leitakse nö puusalt ja iga kord see meetod siiski õiget tulemust ei anna. Soovitan kindlasti tegeleda hinnastamisega põhjalikumalt kui seni on tehtud ja hoida omahinnal silm peal ka jooksvalt kuna kulud muutuvad vahel kiiresti ja märkamatult ning jällegi praktilisest elust näitena on juhtumeid, kus sisendhindade muutus ilma seda omahinda arvesse võtmata, on tekitanud püsiva ja pikaajalise kahjumi ettevõtjale.
