Oli kord üks toreda maja hoov (nimetame seda tinglikult planeediks Maa), kus asus kõikide laste lemmikmängukoht – liivakast. See oli piisavalt suur, et kõik selle hoovi lapsed leiaksid omale mängunurga. Igaühel olid omad mängud: kes ehitas liivalossi, kes mängis mänguautodega, kes rajas teid ja sildu, kes vedas liiva ühest hunnikust teise, kes lihtsalt vormis liivast põnevaid kujusid… noh, nagu lapsed ikka.
Aga selles liivakastis (nagu tavalises liivakastis ikka) kohtuvad erinevad lapsed. Seal oli väiksemaid ja suuremaid, poisse ja tüdrukuid, vanemaid ja nooremaid. Enamuses sellised tavalised, põlvpükstes ja veidi kriimuliste põlvede ning põskedega vahvad ja rõõmsad lapsed. Üldiselt oli kõigil tore, kuid nagu elus ikka, tekivad aeg-ajalt tülid, kaklused ja erinevad huvid, vahel ikka juhtub, et mõni virutab teisele kühvliga, et oma arvamust maksma panna. Meie loos on peategelaseks selles liivakastis üks suur ja paks poiss, teistest palju vanem ja tugevam (olgu tema nimeks Venemaa). Ta oli selline pisut kulunud ja auklike pükstega ning ilmselt mitte väga korralikust perekonnast. Keegi temaga mängida eriti ei tahtnud, aga kuna ta oli teistest suurem ja tugevam, siis polnud midagi teha – tuli leppida. Kui teised lapsed temaga tegemist teha ei soovinud, siis ta pissis teiste laste mängunurka või siis lõhkus nende liivalossi ära või lubas vanematele kaebama minna. No mis sa teed, tuli kaasa mängida, ära öelda ei julgenud peaaegu mitte keegi.
Välja arvatud üks teine poiss, selline ilus, suur, ilmselt jõukast perest pärit (tema on meie loos USA). Ta oli uhke, julge ja ei kartnud suurele paksule poisile vastu hakata. Teda kartis ka seesama suur poiss, kuna ta tundis, et vastane on piisavalt tugev ning kõik teised lapsed hoidsid võimalusel tema poole. Kui oli vaja leida kaitset, siis enamast suur ilus poiss ikka aitas. Kuigi suur paks poiss lubas oma vanematele ära kituda, siis rahustas neid ilus poiss, pole midagi, mina kaitsen teid.
Lisaks oli liivakastis ka tüdrukuid. Olid mõned väga ilusad ja viksid, valgete põlvikute ning kollase kleidiga (nimetame neid Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia). Nendega soovisid tutvuda nii suur paks poiss kui ka ilus poiss. Ja oh seda jama, kui üks neist sai suurema tähelepanu osaliseks kui teine. Suur paks poiss lubas kohe kaebama minna, ilus poiss vaid muigas ning rõhus oma sarmile ja lubas kõikidele tüdrukutele kommi tuua, mida suur paks poiss teha aga ei saanud, sest tal nii magusaid komme ei olnud. Tema vanemad armastasid kibedaid ja mõrusid maiustusi, mida teised lapsed sugugi ei armastanud. Aga kui häda käes oli – no siis leppisid ka sellega ka teised, sest ilusal poisil said lihtsalt kommid otsa ja magusaisu oli ju nii suur. Seetõttu oligi nii, et mõlemad poisid tahtsid võita nendesamade ilusate tüdrukute tähelepanu, aga tüdrukud, nagu ikka – on väga valivad.
Ja nii oligi, et vahel said teised lapsed maitsta suure paksu poisi komme (mis oli ikka jube mõrudad) ja vahel said nad ka head ja paremat, mida ilus poiss tõi. Nii kestis see üsna rahulikult pikka aega, kuid kuna ikkagi hoidsid lapsed pigem ilusa poisi poole, siis suur ja paks poiss solvus. Üha rohkem pissis ta teiste mängunurka, üha rohkem surus teistele suhu oma kommi ja ühel hetkel lihtsalt teised lapsed enam ei soovinud temaga üldse mängida.
Ahjaa – muuseas, selles hoovis oli ka paar teist liivahunnikut, kus mängisid kaugema nurga lapsed (ütleme, nemad on Austraalia, Lõuna-Ameerika, India). Nemad ei tundnud end nii tihedalt seotuna meie liivakasti lastega ning neid meie probleemid otseselt ei puudutanud. Kuigi – ka nemad tundsid hirmu, et mis siis küll saab, kui suur paks poiss peaks nende liivahunnikusse tulema?
Lisaks oli selles hoovis veel üks poiss. Tema oli kaval ja salapärane, keegi ei tundnud tema vanemaid ja üldse oli ta kõigi jaoks suur mõistatus (meie jutus on see tegelane Hiina). Kõik ühtemoodi kartsid seda poissi ja samas lootsid, et äkki tema just päästab meid kõiki suure paksu poisi käest. Muuseas, seda lootis ka ilus poiss! See salapärane poiss käis kordamööda kõikides liivakastides mängimas ja keegi ei saanudki aru, kelle poolt ta tegelikult on.
Ja siis juhtus see, mis ikka muinasjuttudes juhtub – tuli keegi hea ja ilus ema, kutsus kõiki lapsi tuppa sööma, kõik mured said korraga lahenduse ja kõigil lastel lõppes päev toredasti.
Ja nüüd jutu moto – kes on see hea ja ilus ema, kes lepitab meid liivakastis nimega Maa? Kui seda ema ei ole, siis jätkubki nii, et suur paks poiss lõhub teiste liivalosse, ülejäänud lapsed värisevad hirmust ja vaid ilusast suurest poisist ei piisa, et lepitada ülejäänuid!