Tasuvuspunkt, break-even point, kasumilävi, nullkasumi piir – heal lapsel mitu nime, nagu öeldakse. Mis see endast kujutab ja miks ning kuidas seda leida?

Oma praktikas näen väga sageli, et kuigi ettevõtjad pööravad üsna palju tähelepanu raamatupidamise korrashoidmisele, kulude-tulude tasakaalule, isegi sisukale finantsanalüüsile, siis on mitu olulist aspekti ettevõtte kasumlikkuse analüüsis, millele kas ei osata või ei soovita tihtilugu keskenduda.

Üks neist tähelepanu alt välja jäävatest asjadest on omahinna leidmine, millest ma varem olen juba juttu teinud, teine sellest otseselt tulenev nähtus on tasuvuspunkti leidmine. 

Sisuliselt iga ettevõtte jaoks on peamiseks finantsiliseks mõõdikuks kasum. Kasumi leidmine on lihtne: tulud-kulud. Seega tekib meil vahepeal selline punkt, kus tulud on kuludega võrdsed, ehk on saavutatud nn nullkasumi piir. Seda võib nimetada kui vajalikku tootmis-ja müügimahtu, mis tuleb saavutada et katta kõik tulude teenimiseks vajalikud kulud. Iga toode mis müüakse üle nullkasumi piiri ehk kasumiläve, annab kasumit. Seega võime defineerida kasumiläve kui vajaliku müügimahu, mis on vajalik kulude katmiseks. Kasumiläve arvutatakse enamasti tootmisühikutes kuid seda saab leida ka müügikäibena. 

Kasumilävi tükkides: toodete või teenuste hulk ajaühikus, mis tuleb toota ja müüa et saavutada tulude-kulude tasakaal. 

Kasumilävi käibena: müügikäive ajaühikus, mis tuleb saavutada, et katta kulud ja olla nn nullkasumis.

Miks on kasumiläve leidmine oluline?

  1. Aitab kulusid paremini analüüsida ja planeerida
  2. Optimeerib tootmis-ja müügimahtu
  3. Aitab süstematiseerida toodete ja teenuste struktuuri
  4. Aitab analüüsida toodete ja teenuste kasumlikkust
  5. Annab arusaama kui palju peab nö minimaalselt müüma, et katta kulud
  6. Aitab luua arusaama milline on ettevõtte finantsiline puhver käibelanguse ohu korral
  7. Aitab planeerida sihtkasumit ja eesmärgistada müüki

Kasumiläve leidmine taandub olulisele aga lihtsale põhimõttele: igal ettevõttel on kulud, mis liigituvad püsivateks (need, mis jäävad muutmatuteks teatava kindla tootmismahu korral. Või siis ka et kui tootmist üldse ei toimu, jäävad mingid kulud ikka alles) ja muutuvateks, ehk kulud, mis lisanduvad iga järgneva toote tootmisega. Kasumilävi tähendabki sellist toodete hulka, mis tuleb ära müüa, et katta püsikulud ja iga tootega lisanduvad muutuvad kulud.

Seega on kasumiläve leidmisel oluline liigitada kulud muutuvateks ja püsivateks, teiseks tuleb need taandada ühele ja samale ajaperioodile (nt kuu). Sama tuleb teha ka koguse ja hinnaga – ehk nii müügihind ja muutuvkulu peab olema seotud konkreetselt üksiku toote või teenusega.

Kuidas arvutada kasumiläve?

Kõige lihtsam on lähtuda valemist, mida nimetatakse ka kasumiaruande põhivõrrandiks:

Kasum=tulud-kulud

Olles eelnevalt liigitanud kulud muutuvateks ja püsivateks ning teades ettevõtte toote müügihinda, saab eeltoodud valemi kirjutada lahti järgnevalt:

Kasum= (kogus x hind) – (kogus x ühe toote muutuvad kulud) – püsivad kulud

Nimetatud valem ongi kasumiläve (või kui soovite siis nullkasumi piiri) leidmise aluseks. Tuleb aga märkida, et arvutuslikult on vahe sees, kas leitakse ühte toote/teenuseliiki pakkuva ettevõtte kasumiläve või on meil tegemist nn toodete/teenuste paljususega. 

Vaatame esmalt näidet ühe toote baasil.

Oletame, et meil on ettevõte, mis pakub raamatupidamisteenuseid ja hinnastakse ning müüakse töötundi. Oletame, et sellise ettevõtte kulud on järgmised:

Püsivkulud kuus kokku 10 000 eurot (sis. Kontori ja muid halduskulusid, püsipalgal olevaid töötajaid, turundust jms)

Muutuvkulud taandame ühele töötunnile. Oletame, et teenust pakkuvad raamatupidajad saavad palka tehtud tundide alusel. Muid kulusid muutuvatena ei käsitle. Oletame, et raamatupidaja töötund maksab ettevõttele 20 eurot.

Lisaks eeldame, et ühe töötunni eest küsitakse kliendilt 40 eurot.

Seega siis meie näites on tegemist ettevõttega, kus töötab mingi hulk raamatupidajaid (hetkel polegi oluline, palju neid on, sest palka saavad nad tehtud töötundide alusel) ja lisaks tuleb ettevõttel katta igas kuus püsikulusid 10 000 euro ulatuses.

Sellise ettevõtte kasumilävi töötundides kuu lõikes oleks järgmine:

Asendame meie teadaolevad numbrid valemisse jättes töötundide arvu tundmatuks ehk tähistame seda X ning kasumi võrdsustame 0-ga sest otsime nullkasumi piiri. 

0=(40 x X) – (20 x X) – 10 000

Nagu näha, on meil tegemist lihtsa matemaatilise ühe tundmatuga võrrandiga.

0= (40X-20X) – 10 000

-20X=-10 000

X=10 000/20 = 5000 töötundi

Seega on sellisel ettevõttel vaja müüa igas kuus 5000 töötundi, et saavutada nullkasumi piir. Loomulikult ei saavuta sellist mahtu ühe raamatupidaja ja ühe kliendiga seega saab nüüd ettevõte hakata kavandama nii seda kui palju kliente on vaja leida ja kui palju peab olema raamatupidajaid, et neid kliente teenindada.

Iga töötund üle 5000 hakkab tooma ettevõttele kasumit summas 40-20= 20 eurot müüdud töötunni eest.

Käibena on kasumiläve suuruseks = 5000 x 40 = 200 000 eurot.

Ühtlasi saame kirja panna ka lihtsustatud kasumiläve valemi:

Kasumilävi tükkides = püsivkulud/(hind-ühiku muutuvkulu)

Antud näide oli oma olemuselt lihtne kuid enamasti on ettevõtete portfellis palju erinevaid tooteid ja teenuseid, igaüks eri hinnaga ja erinevate muutuvate kuludega. Kuidas näeb meie arvutuskäik välja siis?

Esmalt – põhivalem jääb samaks, aga lisaks tuleb teha mõningaid lisaarvutusi. 

Teeme meie näite läbi mööblit tootva ettevõttega, kes toodab näiteks puidust kappe, riiuleid, laudu ja toole. Selleks koostame alljärgneva tabeli ning paigutame ettevõtte algandmed sellesse:

TootedKogusOsakaalÜhiku MKPK kuusMüügihind
kapid507%100200
riiulid20029%1540
lauad507%40100
toolid40057%2550
Kokku:700100%15 000

Nagu eeltoodud tabelist näha, siis kasumiläve leidmisel on eelduseks planeeritud või tavaliselt väljakujunenud tootmismaht või ka toodete üldine % jaotus. Ilma sellise arvutuseta ei saa kahjuks kogust ehk nullkasumi piiri leida.

Teiseks eeldasime, et püsikulud on meil kõik kulud, mis ei muutu tootmismahu kasvades või kahanedes (meie planeeritav maht seda võimaldab) ja muutuvateks kuludeks on antud juhul otsene materjalikulud.

Nüüd tuleb selleks, et meie põhivõrrandit rakendada, teha lisaarvutused, sest probleem valemi otsese rakendamise osas on kahesugune: esmalt on meil palju tooteid, sestap ei saa neid kõiki korraga valemisse panna ja sellest järeldub, et me peame kasutama mingisugust keskmist näitajat. Selleks rakendame kaalutud keskmise valemit (iga toote osakaal x tema hind-ühiku MK liita järgmise toote samad näitajad ja nii kuni kõikide toodete osakaal on arvesse võetud):

TootedHind-ühiku MKKaalutud keskmine hind-ühiku MKKasumilävi kokkuKasumilävi toodete lõikes
kapid10032
riiulid25(0,07×100)+(0,29×25)+15000/32,7133
lauad60+(0,07×60)+(0,57×25)==459 toodet32
toolid25=32,7262
kokku:700459

Antud lahenduskäigu muudab keerukaks eelkõige lisaarvutuste tegemine, tuleb teada loogikat kuidas rakendada valemit ja pidada meeles, et põhivõrrand kehtib ikka aga täiendatud kujul.

Lisaks saab meie loogika aluseks oleva valemi abil leida ka mitmeid muid näitajaid, nagu püsikulude hulka, muutuvkulu suurust toote kohta, eeldatavat kasumit. Pole vaja muud teha, kui määrata otsitav tundmatu ja leida muud näitajad. Võrrandi lahendamine on ikka sama.

Olles välja arvutanud kasumiläve, on nüüd võimalik teha analüüse ja vaadata olukorrale nö kainelt otsa – kas meie tegelik müük on ikka piisav, et katta kasumilävi? Vahel võibki see „kala“ peituda just selles, et müü palju sa jaksad, kasumisse ikka ei jõua – probleem peitub mõne suhteliselt lihtsa arvutuskäigu taha.