Käisin hiljuti Portugalis, tööreisil, mitte päikest nautimas. Tuleb kohe mainida, et päikest nädala jooksul eriti ei näinudki. Kuna viibisin selles Lõuna-Euroopa riigis esmakordselt, siis püüdsin haarata eelkõige seda, mis on seal teistmoodi, kui meil Eestis. Loomulikult olid kuulsad viinamarjaistandused ja veinikeldrid, oliivisalud ja käänulised mägiteed. Kuid otsustasin seekord hoopis keskenduda majandusele ehk vaadata kõrvalseisja pilgu läbi, kuidas tuleb toime riik, kus riigivõlg on laes ja töötus kasvab mühinal.
Esmalt mõned numbrid:
– Portugali SKP elaniku kohta on ca 19 000$, Eestis 17 000$;
– Riigi majanduskasv on -3%, Eestis +3…4%;
– Riigivõlg on Portugalis umbes 120% SKP-st, Eesti vastav näitaja on 10% (kusjuures pea 40% sellest moodustab Kreeka abipaketi garantii);
– Töötus üle 15%, Eestis viimastel andmetel alla 10%;
– Keskmine palk on Eestis pea 1000 eurot kuus, Portugalil ca 30% kõrgem, alampalk on Portugalis kõrgem 565 eurot, Eesti 320 vastu;
See on pilt, mis avaneb statistika andmebaasidest, kuid mida märkab silm tänaval? Portugali puhul tuuakse välja nende suurepäraseid teid, raudteid, sildu ja kogu transporditaristut. Ja see on tõesti muljetavaldav, kuigi tuleb märkida, et pikal bussireisil jäime ühtelugu teeremonti kinni. Rongid on uued ja moodsad, bussid nagu meil, kuid kogu süsteem on moodne. Majad on korralikud, riigi alutähtsad funktsioonid toimivad. Aga – see kõik on tulnud Euroopa Liidu fondide ja suure laenuraha toel.
Just laenuraha ongi see, mis on selle riigi majandust paisutanud. Kui süüvida Portugali majandusmudelisse ja nende elustiili, siis on üsna lihtne märgata, et tegemist on põllumajandusliku maaga, kus põllukultuurideks on eelnimetatud viinamarjad, oliivid jm meile eksootilised kultuurid. Seega ei erine nende elustiil paljugi meie omast. Kindlasti on oma osa turismil ja mõningasel kergetööstusel, kuid erinevalt Euroopa Liidu suurtest ja rikastest ei ole Portugali majanduses säravaid brände ja kuulsaid tegijaid. Ehk oskab keegi peast nimetatada mõnd Portugali kaubamärki (ma ei pea silmas Porto veine)? Veinitööstusel on muidugi oluline ja kandev roll riigi majanduses, kuid sellest suur osa tarbitakse ära kohapeal ja eksporti nii palju ei jõuagi, kui näiteks Prantsusmaa või Itaalia puhul. Loodus on neid selline, et põllul peale kivide muud ei näinud ja näiteks liha ei ole populaarne toit, pigem kala. Sest merd on palju aga loomi pole kuskil ega millegi peal kasvatada.
Ja mida neil ei ole, see on Eesti jaoks nii oluline IT sektor. Nagu ikka paljudes vanades Euroopa riikides, on internet luksuskaup ja sellega kaasnevad teenused enamasti puuduvad. Väga suures osas on majandus üles ehitatud madala lisaväärtusega tootmisele, valdkondades, kus on Aasia riikidega on üliraske konkureerida.
Mida ma veel märkasin: inimeste tarbimisvõime on kõvasti kahanenud, millest annavad tunnistust tühjad kaubanduskeskused, baarid ja restoranid, kus külastajaid pea et ei olnudki, ei päeval ei õhtul. Väga palju oli märgata pooleliolevaid ehitusi, rentnikke ootavaid büroo- ja kaubanduspindasid oli kvartalite kaupa, ning seda kõike võis kuulda ka kohalike käest. Tänu oma tööle sain jutule Portugali majandust paremini tundvate inimestega, kes ütlesid, et Portugali põeb sama “haigust” nagu paljud teisedki Euroopa riigid – tohutu riigiteenistujate armee, kes saavad kõvasti kõrgemat palka, kui erasektor ning kelle pensionid, soodustused ja muud hüved on väga suured. Lisandväärtust on vähe ja see on madal. Uusi majandusharusid ei ole ning riik peab lootma suurtele välisraha sissevooludele.
Kuidas siis seletada Portugali edu ja ebaedu? Eks ikka nii, nagu paljude teiste hädas olevate riikide puhul. Võetud on kõvasti laenu ja selle läbi kasvatatud riigipalgaliste hulka, kes mittetootvat tööd tehes saavad kõrget palka. Kuna riigi majandus sellest ei kosu, siis elustandardi säilitamiseks tuleb laenu juurde võtta jne see karussell keerleb.
Portugali ja paljude teiste riikide “imet” on lihtne selgitada. Kujutage ette olukorda, et olete parlamenti kandideeriva partei esindaja. Mida lubada valijatele? Näiteks korras teid, paremaid palkasid, uusi maju, jalgpallistaadione või mida iganes. Kust selleks raha võtta? Saab ju laenu võtta, esialgu ruumi veel on. Ja nii lähebki. Esimesed 5-10 aastat pole hullu, majandus kasvab, sisetarbimine ja sisemaine nõudlus kasvab, aga kasvavad ka laenukulud. Uued lubadused, uued laenud. Ja siis ühel hetkel saabub aeg, kus enam laenu ei saa. Aga kogu see loodud süsteem tahab ju oma. Ja siis hakkavad kärped, uued maksud, tööd ei ole, palgasaajaid ei ole, tarbijaid ei ole. On küll uhked teed ja moodsad rongid, aga kellele?
Mõelgem kõnealloleva riigi naabritele, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa. Kõikjal on majandus tegemas tagasikäiku. Meie kaasaegne majandus on nii üles ehitatud, et ilma müütilise SKP kasvuta ei ole elu. Ei ole head elu. Ja see hea elu hakkab paljudes riikides otsa saama. Kõik Euroopa “hädaorud” on saanud nautida oma õnne vaevu 10-15 aastat.
Kokkuvõtteks tahan möönda, et olgugi meil Eestis palgad väikesed ja teed kehvad, see on meie õnnetus, aga vastupidine laenuralli ja õhu peale kasvamine võib kokkuvõttes olla hukatuslikum. Meil on võimalik kasvada, neil “teistel” aga on väga raske ühel hetkel august välja ronida. Kui laenu võtta, siis pigem selleks, et selle najal uut raha kasvatada. Kindlasti ei tohiks meie kasutada sama mudelit, mille orki on lennanud paljud. Võtame laenu selleks, et maksta kõrgemaid palkasid ja pensione. Seda me kindlasti teha ei tohiks.
P.S. veinid on neil siiski head ja hinnad odavad, seega soovitan, kes pole käinud, siiski ära käia ja oma silmaga vaadata. Seda päris elu, mitte kuurortide melu.
