Riigieelarve puudujääk iseenesest tähendab alati seda, et riigieelarves on kulusid rohkem kui tulusid ja selle tagajärjeks on olukord, kus puudujääk tuleb kuidagi katta. Selleks on mitu võimalust: kasutada varasemaid sääste, võtta laenu või tõsta makse.
Kuna sääste suurt riigil enam pole ja maksude tõstmise teed esialgu ei minda, siis ongi laenamine ainuke variant.
Eesti on siiamaani alati kriisidega võidelnud kulude kokkuhoiu ja maksude tõstmisega. Eelmise majanduskriisi ajal külmutati palgad ja kasvas käibemaks.
Muu maailm, eriti Euroopa riigid, pole aga sisuliselt kunagi oma elanikke palkade kallale läinud. See isegi ei tule kõne alla, sest enam-vähem kõikides arenenud riikides on palkade kasv juba sisse kirjutatud. Seega on ainuke variant suurendada eelarve defitsiiti ning seda katta uute laenudega. Võib julgelt öelda, et laenamine kui vahend eelarve defitsiidi vältimiseks, on poliitiline otsus.
Varasemad Eesti valitsused pea täielikult on selle variandi suures mahus välistanud. Kui aga tuli võimule hetkel ametis olev valitsus, siis ütles rahandusminister Martin Helme kohe välja, et nemad hakkavad majanduslanguse vastu võitlema vastassuunalise meetmega.
See tähendab siis, et kriisiga ei võidelda mitte kulude kokkutõmbamise ja maksude suurenemisega vaid riik peab ergutama majandust läbi suuremahuliste investeeringute ja/või riigi taskust palga toetuste maksmisega. Ja nii ongi läinud.
Sellega võime sellega selgitada uue eelarve aasta suurt defitsiiti. Kuna pakkumise piiramine ei suuda luua vajalikus mahus tarbimist ja tagada töökohti ning lõpuks ka maksutulu, siis kulude kallale ei minda, pigem isegi tõstetakse pensione, säilitatakse avaliku sektori palgatase ning ka maksud on ju pigem langenud. Siit see miinus tulebki.
Vaktsiin ise ei loo veel taastumist, see leevendab olukorda aga selleks ajaks on kardetavasti nii palju töökohti ja ettevõtteid kadunud, et nende taastumine nii kiiresti ei käi.
Surve kodanikupalga kehtestamiseks kasvab
Täna püüavad enamus inimesi ja riike veel säilitada siiani toiminud majandus-ja ühiskonnakorraldust. Kõik tundub ajutine. “Aga kui ei ole, siis tuleb silmitsi seista väga suurte muutustega – paljud inimesed kaotavad oma senise töö jäädavalt ja peavad ümber õppima. Kõik seda ei suuda ega tahagi. Kasvab surve kodanikupalga kehtestamiseks, et hoida sotsiaalselt nõrgem elanikkond inimväärsel tasemel elustandardi mõttes.
Kui ikkagi ebavõrdsus kasvab, mis juhtub paratamatult, võib arvata, et maksud tõusevad ja suurem teravik suunatakse hästi hakkamasaavate elanikkonna ja ühiskonnagruppide peale. Varamaksud, ettevõtluse maksud jms on mingil ajal paramatu.
Positiivse poole pealt tuleb aga vaadata praeguse olukorra muid tahke – riigi võetud laenusid sisuliselt kunagi enam tagasi ei maksta, intressid on 0%, seega ka intressikulu ei teki ja kui võetud laenud suudavad kasvatada majandust piisavalt, siis on riigilaenu näol tegemist sisuliselt nullsummaga. Lisaks sunnib muutunud olukord looma teistsuguseid töökohti ja teistsuguseid teenuseid. Juba praegu saab inimene teha tööd oma kodus mistahes firmale üle maailma, see trend kasvab ja areneb veelgi.
Riigi jaoks on kahtlemata suurim väljakutse ikkagi ühiskonna nõrgemate gruppide järeleaitamine – kõik ei suuda muutustega kohaneda ja ei soovigi seda. Kuidas neid toetada, see on põhiküsimus.
