Eesti e-kaubandus on üks omamoodi huvitav fenomen meie ülimalt internetiseeritud riigis. Ilmselt peab enamus eestimaalasi normaalseks, et meil on pea igal “põllul” ja “metsatukas” vaba internetiühendus ja et mobiiliga saab mitte ainult maksta vaid ka valimistel hääletada. Kuid selle vastandina on meie harjumus internetist kaupu ja teenuseid soetada ka Euroopa Liidu keskmise mõistes ääretult madal. Mõned numbrid: regulaarseid internetikasutajaid on Eestis 16–74-aastaste seas 73%, Euroopa Liidus keskmiselt 68%. Internetikaubanduse kasutajaid aga oli Eestis 16–74-aastastest viimase aasta jooksul internetikaubandust kasutanud 21%, Euroopa Liidus keskmiselt 43%. 2011. aastal moodustas internetist kaupade ostmine kogu jaemüügist Eestis 1,5%, samas kui EL-is keskmiselt on see number üle 4%. Sellega oleme me kõige madalama internetist kaupade ostmisega “tegelev” riik Euroopa Liidus!
Seda fenomeni on mitme nurga alt uuritud, küll on seda teinud Eesti enda jaekaubanduse spetsialistd ja majandustegelased, samuti on oma sõna sekka öelnud ka välismaalased, kel kogemus muu maailma e-kaubandusest suurem. Peamiste põhjustena, miks me oleme nii kehvad internetis ostlejad, on toodud välja mu hulgas sellised asjaolud, nagu:
- inimesed soovivad kaupa oma silmaga näha ja oma käega katsuda (huvitav, kas mujal seda siis teha ei soovita);
- ostmine üle veebi ei ole usaldusväärne (arvestades meie internetilembust, peaks see mure küll tagaplaanil olema);
- kuna Eestis on kauplusi palju ja nad on kaua lahti, siis pole otsest vajadust internetist osta, kogu vajamineva saab ka “pärispoest” kätte (aga internetikaubanduse üks “võlu” on seal pakutavate kaupade kõvasti soodsam hind, mis peaks olema “keskmisele” eestlasele üks peamine argument;
- eestlased ei oma krediitkaarte, milleta e-kaupluses osta ei saa (tänapäeval pakuvad enamus e-poode võimalust tasuda ka pangalingiga ja/või krediitkaarti funktsioone omava deebetkaardiga. S.o pangakaart, millel on krediitkaardi väljanägemine ainult, et miinusesse minna ei saa);
Seega võiks öelda, et sügavalt põhjapanevaid takistusi peale lihtsalt harjumuste muutmise meie inimestel ei ole. Miski ei takistaks ka meil osta kaupu rohkem internetist. Kuid ometi statistika näitab muud. Milles siis asi? Olen ise viimase paari kuu jooksul otsustanud asja lähemalt uurida ning teinud päris palju oste nii Eesti kui ka välismaistest e-poodidest. Ja mis on minu tulemused ja tähelepanekud:
- Eesti e-poodid valik on pehmelt öeldes nigel. Enamus kaupu kannavad kirjasid “müüdud” või siis pole vastavat numbrit vt Membershop;
- Eesti e-poed pole mitte e-kauplused oma kontseptsioonilt vaid kaupluste kodulehed. Hinnad ei erine karvavõrdki “pärispoest” ja see ei pane mind küll mingil moel soovitud kaupa just e-poest ostma;
- kaupade kohaletoimetamine on Eesti e-poodidest nädalate võrra pikem kui välismaistes, samas on kohaletoomise hinnad meil soodsamad;
- see ei ole just väga nutikas äri, mida viljeleb oooLala.ee – kus ostutellimused kogutakse kokku ja siis kuskil kuu aja pärast saabub kaup!
- ja mis põhiline – kaks korda järjest (küll erinevatest poodidest) tellides, olen saanud pärast kahenädalast ootamist teate “Vabandame, aga kaupa ei saanud Teile tellida, kuna see oli otsas “vms. Halloo!!! Internetis ei saa kaup kunagi otsa. Kas e-poodide pidajad seda veel kuulnud ei ole. Kui saab otsa, tehakse Hiinas järgmiseks päevaks kohe uus valmis.
Seega siis osutusid minu kogemustel takistuseks hoopis sellised tegurid, nagu kauba väike valik, kättesaadavuse puudumine, kallis hind, kohaletoomise kiirus. Kui nüüd mõni Eesti internetipoe juht või omanik juhtub minu kirjatükki lugema, siis mõelgu selle peale, mis on e-poe kontseptsioon. Minu silmis on see piiramatu kaubavaliku ja piiramatu kogusega ostukoht, kus kaup laekub paari päeva jooksul ja hinnad on odavamad kui seda pärispoes. Kui need tingimused täidetud ei ole, siis ilmselt ei hakka meie e-poed niipea oma äris pärispoodidele konkurentsi pakkuma. Ja kõike raha ju välismaale ka viia ei tahaks.
Lõpuks soovitan vaadata üht videot, kuidas mujal maailmas e-äri tehakse!