Meenub, et kui ametisse astus hetkel Jüri Ratase esimene valitsus, hakati kohe ka arutlema maksusüsteemi laiema muutmise üle. Igati mõistlik ja tervitatav idee. Meie väikeses riigis ja väikese majandusega keskkonnas on maksude muutmine kordades lihtsam, kui suurtes ja kohmakates riikides.
Ideid mõningaid ikka liikus, peamiselt küll uute maksude kehtestamise osas ja olemasolevate kohandamises, üht-teist on ka ära tehtud, nt nn astmeline tulumaksu vaba summa kehtestamine ja muidugi see trall aktsiiside üle, kuid sisuline ja laiem debatt on jäänud toppama. Eks oma süü ole nii koroonakriisil kui ka valitsuse sisemistes vastuoludes, kuid mõtteid ja ideid tuleviku osas võiks siiski jätkata.
Kui vaadata Eesti maksusüsteemi tervikuna, siis meil astmelisi maksusid on väga vähe. Seesama tulumaks on nüüdse süsteemi alusel astmeline, kuigi seda sõnastatakse ja arvutatakse teisiti, kui mujal maailmas, käibemaksul on erinevad määrad, võime öelda, et siiski on erinevad maksukoormused erinevatele kaupadele/teenustele.
Kõige rohkem siiski käib Eesti arutelu tööjõumaksude osas, on need siis lihtsad-keerukad, madalad-kõrged, sotsiaalselt võrdsed-ebavõrdsed. Kõige suurem debatt minu mäletamist mööda käis sotsiaalmaksule lae kehtestamise osas. Selle peamiseks argumendiks oli soov meelitada Eestisse kõrgepalgalisi välisspetsialiste, kuid et kuna brutopalga kasvades kasvab ka sotsiaalmaksu summa, siis leiti, et see on Eesti tööjõu ja palgataseme seisukohast keeruline, st kallis.
Siit koorubki välja üks probleem, mis küll puudutab üsna väikest osa Eesti palgatulu saajatest, kuid eks ju astmeline tulumaks sedasama ka teeb. Jutt käib kõrgema palga saajate palkade maksustamisest ja sellest kas ja kui huvitatud on ettevõtjad esmalt üldse suuremat palga määramisest ja selle näitamisest. On ju täiesti selge loogika, et mida kõrgemad on maksumäärad või maksusummad palkade kasvul, seda vähem ollakse huvitatud nende maksmisest või siis teistpidi, seda rohkem piirab see kõrgemate palkade maksmist.
Maailmas on aga loodud tulude maksustamisel mitte ainult meile tuntud proportsionaalne ja astmeline tulumaks vaid on ka võimalik rakendada regressiivset tulumaksu. Oma olemuselt on tegemist astmelise tulumaksu erijuhtumiga, selle vahega, et maksustatavate tulude kasvades ühel hetkel hakkab maksumäär kahanema. Ehk siis kõrgete tulude viimased astmed on maksustatud nt samasuguse maksumääraga, mis kõige madalamad.
Mis oleks sellise maksusüsteemi kehtestamise eelised ja mõte? Hoolimata asjaolust, et veelkord – see puudutab (vähemalt täna) veel üsna väikest osa kõikidest Eesti palgamaksjatest, siiski oleks sellel mitu positiivset mõju:
- Esmalt võiks selline süsteem motiveerida ettevõtte omanikke endale suurema palga maksmist
- Samamoodi võiksid tippjuhid, tippspetsialistid rahulikumalt lubada tööandjal endale kõrgemat palka maksta, luues suuremat maksutulu, selle asemel, et palgatõusu asemel nt uhkem ametiauto liisida
- Ja võib-olla isegi kõige olulisem – see on sõnum edasipüüdlikele töötajatele, kes tunnevad, et suurem pingutus ja soov seeläbi rohkem palka saada ei ole „karistatud“ suurema maksumääraga.
- Kindlasti aitaks seegi meede Eestisse meelitada neidsamu kallimaid spetsialiste, kes läheksid ettevõttele palga mõttes üsna kalliks.
Veelkord – tänasel palgaturul on tõenäoliselt selliste inimeste hulk, kes saaksid tuntavat kasu kõrgema palga ja madalama maksumäära osas, üsna vähe. Aga me kõik soovime, et elatustase tõuseks ja enamus sellest tugineb siiski palgasaajatele. Ehk siis motivatsioon suurema palga saamiseks ei tohiks olla „karistatud“ kõrgema maksumääraga, niikui nii maksab kõrgepalgaline summas rohkem kui keskmise palga saaja.
