Ei ole teist nii emotsionaalset teemat Eesti ühiskonnas pikka aega esile kerkinud, kui küsimus perekonna definitsioonist ja selle üle korraldatava referendumi osas. Küsimus on korraga emotsionaalne, juriidiline, poliitiline, põhimõtteline kui ka moraalne. Pooled on valinud igaüks oma taktika ja argumendid ning selgitused on enam-vähem välja joonistunud. On iseenesestki mõistetav – teema on ühtmoodi kirgi küttev, lõhestav, liitev, täis demagoogiat ja seaduse komakohtades norimist, ennekõike aga poliitilist võitlust, mis kahjuks juba ammu ületab eesmärgi: pakkuda lahendusi, muuta juskui ühiskonna elu alustalasid. Õigemini muudab küll aga asi on muutunud selleks asjas iseendaks.
Püüda mõista nii ühte kui ka teist osapoolt nende argumentide selguse ja põhjendatuse osas on kohati keerukas, kohati lihtne, sõltub, millist tõlgendust vaadata. Ei saa ju eitada, et moraaliküsimused on olulised, traditsiooniline perekond on olnud aastasadu meie tsivilisatsiooni üks alustugesid, samuti aga ka vähemuste õiguste kaitse ja valikuvabadus. Eks väitlustes püütakse minna kompima ka inimeste moraalitunnetuse ääremaid – justkui oleks perekond ja eesti rahvas huku äärel, või et selliselt määratletud abielu, mis jäägu vaid mehe ja naise vahele, lõhestab ühiskonda juurteni. Neid ja teisi seisukohti, kus osapooled jala maha panevad ja ei sammugi edasi, on palju, kui muu enam ei aita, siis võtame appi seadused ja küsime, mida kavandatav seadusemuudatus õieti muudab?
Ja väitlus algab taas…
Kas on veel mingi vaatenurk, mille abil sedasama probleemi, nähtust, analüüsida saab? Mis oleks, kui laskume õige filosoofia tasandile, püüdes mõista vastuolu ja vastasmõju üksikisiku vabaduse ja valiku ning riigi kui institutsiooni õiguste vahel.
Võttes appi inglise filosoofi John Stuart Milli võime leida tema trakdaadist „Vabadusest“, järgmist: „tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on õigustatud ühelainsal põhjusel – selleks, et takistada kahju tekitamist teistele“
Millal siis on isiku vabadused vajalikud ja millal neid peaks piirama? Kui suur peab olema üksikisiku vabaduste määr? Millal me võime öelda, et üks või teine tegu on kellelegi kahjulik?
Siit kerkib olulisim küsimus: millisel alusel, millal ja kui suurel määral tohib riik sekkuda inimeste ellu ning keelata neid toimimast nii, nagu nemad seda soovivad või sundida neid tegutsema oma soovide vastu? Ülaltoodud tsitaat põhineb nn vabadusepriibil, mis sõnastab, et inimese tegutsemine peab olema täiesti vaba seni, kuni tema tegevus (või tegevusetus) ei kahjusta teist inimest. Enamus meist teab seda põhimõtet sõnastuses: ära tee midagi sellist, mida Sa ei taha, et Sulle tehtaks. Mida see sisuliselt tähendab?
Siit saame järeldada, et ühiskonnas eksisteerib erasfäär, mida saab nimetada privaatseks ja mille raames peab inimesele jääma täielik valikuvabadus ning on olemas nn ühiskondlik elusfäär, kus inimeste elu ja tegevuse vastastikmõju on suuremate tagajärgedega ning selles sfääris leidvad tegevused on mingil määral mõju avaldamas teistele.
On täiesti selge, et vaatenurk, millal kellegi tegevus on vaid tema enda asi, on sama ümberlükatav, kui küsimus riigi valikust mistahes jõu või sunni rakendamisel. Kui näiteks keegi soovib elada kokku samast soost inimesega või veelgi erakordsem, nt koeraga, siis mis võiks sellest halba sündida teistele? Kas selline teguviis kahjustab, häirib või solvab teisi inimesi? Saame alati väita, et jah – kellegi moraalinormid on kahjustatud ja kellegi plaane muuta kogu inimkond vaid ühte maailmavaadet pooldavaks ühiskonnaks, on häiritud.
Päris 100% erasfääri on filosoofiliselt võimatu leida. Alati on keegi, kelle huvisid piiratakse või kahjustatakse. Kui mina otsustan elada üürikorteris, siis kinnisvarafirma, pank ja paljud muud asutused tunnevad end ahistatuna, sest ma loobusin nende teenustest. Järelikult on neil õigus minu tegevust piirata nende huvide kaitseks.
Me võime minna absurdini mistahes isikliku vabaduse ja õiguse raamides, eriti kui küsimus puudutab väga isiklikku tegevussfääri, nagu nt perekonda. Kas perekond on isiklik asi või riiklik küsimus? Jällegi ei ole otsest ja ühest vastust – juba partnerit valides teeme me kahju: valides oma abi-või elukaaslaseks kellegi, jätame kellegi teise valimata, kellel on seega täielik õigus vaidlustada meie otsus. Sest see teeb kahju sellele, kes jäi ilma tema unistuste mehest/naisest. Lapsed – kas lapsel on õigus oma vanemad kohtusse kaevata, sest nad sündisid „valesse“ perekonda. On ju mitmeid näiteid, kus lapsed süüdistavad oma vanemaid, sest neile päritud elulaad ei rahulda neid. Kas lapsendamine on isiklik vabadus või mitte? Eelmise näite varal ei ole, kuid vastasel juhul ei julgeks keegi lapsi ei sünnitada ega adopteerida, sest äkki sai nendesamade laste õigusi piiratud?
Jõuamegi vastuoluni, kus vaidluses erahuvide ja ühiskondlike huvide lõplikus õigsuses üks ja ainuõige lahendus puudub. Mängu tuleb eetika ja moraalikoodeks, ükskõik, on see siis seadustena kirjapandud või põhineb ühiskonnas heakskiitu pälvinud normidel. Mis omakorda tähendab seda, et juskui kõik mis ei ole kirja pandud ja seadustena heaks kiidetud, on subjektiivne. Mis ühele meeldib, on teisele taunitav. Meie arusaamad normidest ja ühiselu/privaatsfääri reeglitest on väga erinevad.
Mill ütleb selgelt, et vabaduse sfäär ei tohi jääda ühiskonnas meeldimise ja mittemeeldimise hooleks. Kuna inimkond on ebatäiuslik, on erinevate arvamuste olemasolu kasulik, ja samamoodi tuleb kasuks erinevate eluviiside katsetamine; kasu on selles, et kõikvõimalikel loomustel lastakse vabalt avalduda, kui naid just teisi ei kahjusta; ning erineval moel elamise väärtust tõestatakse praktikas…see on isikliku ja sotsiaalse arengu kõige põhjapanevam element (Mill, Vabadusest)
Usun, et keegi ei vaidle vastu väitele, et inimkonna arengu mootoriks ning eripäraks loetakse just erinevate elu-ja tegutsemisviiside katsetamist, nende põrumist ja parima väljasettimist, kui me pidevalt loome piiranguid ja välistame „ebaõige“, on tulemuseks parimal juhul see, et me ei saa teada, mis on inimühiskonnale kõige edukam, halvimal juhul kutsume esile terrori, kaose ja anarhia. Meie ebatäiuslikkus ja mitmekesisus on meie kui liigi eripära, see et me sünnime erinevate eelduste, füüsiliste parameetrite, isegi erineva tausta ja päritoluga peredesse, on inimkonna õnn ja õnnetus ühteaegu. See aga on andnud meile võimaluse luua ise parim kombinatsioon oma elukorraldusele, kui me ei tea, mida me oleksime saanud proovida, siis me ka ei saa teada, milline oleks tulemus.
Inimesele võib esitada või isegi peale suruda kaalutlusi, mis teda otsustamisel abistavad, manitsevad teda tugevdama oma tahet, aga lõpuks otsustab tema ise. Pahed, mis sünnivad sellest, et inimene laseb end piirata millegagi, mida teised tema hüvanguks vajalikud peavad, kaaluvad kaugelt üles kõik vead, mida ta soovitusi ja hoiatusi eirates teha võib. Pigem on kasulikum lasta inimestel ise eksida ja seeläbi kasvõi kannatada kuid õppida, kui püüda liialt reguleerida kõike, mis läheb vastuollu kellegi moraali-või eetikanormidega.
On ammuteada tõde, et demokraatia on enamuse türannia vähemuse üle. Kuid seda peale suruda kõikides elusfäärides oleks inimkonna eripära kaotamine, ükskõik kui palju see kellegi eetikat või moraali või usku kahjustab. Usun, et oleme siiski ületanud selle ajapiiri, kus pelgalt valest usust või suisa usu puudumise eest kedagi surma saadeti.
Kas on olemas miski, mingi teine norm, mis peale seaduste aitab meie elukorraldust paremaks muuta? Seadused ei ole alati nii vajalikud, kui me seda oletame? Elukorraldus oma üksikisiku vabaduse ja õigustega ei pea 100% olema kõikjal seadustes. Jällegi, vaadates inimühiskonna olemus, arengut ja edasikestmist, leiame sealt õnne kui nähtuse.
XVIII sajandil võitis laiema populaarsuse utilitarismi, kui „õnneteooria“ idee, mida on kaasajani edasi arendatud kuni selleni, et inimkonna eksistentsi ülim eesmärk on hedonism ja lakkamatud õnneotsingud. Utilitarism sõnastab, et kõik teod on õiged selles proportsioonis, mis aitab kaasa üldisele õnne, naudingu ja heaolu kasvule. Seega kui miski kutsub esile õnne suurenemist, tuleb seda soosida. Utilitaristide arvates on moraali eesmärk teha elu paremaks, suurendades heade asjade (näiteks naudingu ja õnne) kogust maailmas ning vähendades halbade asjade (näiteks valu ja õnnetuolek) kogust maailmas. Utilitaristid ei tunnista tavadel, traditsioonidel ja üleloomulike olendite käskudel põhinevaid moraalisüsteeme, vaid peavad moraali tõeseks või õigustatuks olenevalt selle panusest inimeste heaolusse.
Kas piirates teatud inimeste kooselu vorme ja sellega justkui neid „teistsuguseid „ kooselu vorme keelates, me suurendame õnne? Kahtlen, et mitte. Seega peaks iga ühiskond looma sellise elulaadi, mis toomata kahju teistele suurendab iga üksikisiku, seega ka kogu ühiskonna, õnne. Kas see on aga ühildatav vabaduseteooria ideega? Suurendades õnne, peaksime suurendama üksikisiku vabadusi või on seda võimalik teha ka ühiskondlikke vabadusi suurendades? Ei ole võimalik saavutada teist, ilma esimeseta, see aga võib tähendada loobumist suuremast seadusandlikest piirangutest, mida jällegi tänane ühiskonnamudel pigem välistab.
Kas kellegi või millegi õiguste kaitsmine või pigem ühiskonna moraalinormide seadustamine suurendab või vähendab meie õnne. Sellele küsimusele ei oska kindlasti kohe keegi vastata. See on pigem aja küsimus, kus tulemused seda meie eest kõnelevad. Ja kas õnn on täna see kõige õigem eesmärk? Kas rahvuse või liigi säilitamine on hetkel aktuaalsem? Öeldakse, et rasked ajad vajavad keerukaid otsuseid. Ka üksikisiku vabaduste piiramine on sellega õigustatud. Kuid millistes küsimustes ja millisel määral? Võib-olla epideemiad, sõjad ja katastroofid on sellised näited, kuid kas perekonnaõnn on see küsimus, mis vajab nii täpset seadusesätet? Ilmneb täna, et tegemist on puhtalt poliitilise ja maailmavaatelise küsimusega, mitte praktilise elufilosoofilise teemaga.
Ja miks ikkagi me täna räägime õnne ja isikliku elukorralduse muutmise üle seadusandlikuks muutmisel? Sest kahjuks üha enam kasvab riigi kui eestkostja roll. Seda nimetatakse ka paternalismiks, nähtuseks, kus riik arvab, et inimene ei ole oma tegudes otstarbekohane, kus üksikisik ei suuda teha vahet õige ja vale vahel. Kui näiteks keegi tarbib liiga palju meelemürke, aru andmata, et see on talle kahjulik, siis peab riiki vahele sekkuma. Kui kaugele tohiks riik siin minna? Niikaugele, kus see ei kahjusta teisi inimesi, nagu sõnastab vabaduseprintsiip. Kas abielu reguleerimine on paternalism – vägagi. Riik usub antud momendil, et on mitte ainult ebamoraalne, vaid lausa kahjulik lubada nt samasoolistel lapsi saada või neid suisa „osta“. Sest see pidavat rahvuse väljasuretama. Paternalism on oma teatud liikides vajalik, nt liiklusseadused, omandikaitse jms kuid mingites sfäärides selgelt ülepingutamine. Põhjendada seda ühiskonna huvidega, on iseasi.
Kas vabaduse, erasfääri ja kui soovite siis ka õnne reguleerimine peaks olema riigi kui eestkostja roll? Jällegi – puudub ühene vastus, jõuame pigem sinna välja, milline on riigi valitsejate nägemus nendes küsimustes ning kui suurel määral neid kannustab poliitiline agenda vs ühiskonna liikmete nn õnneküsimus. Ja muidugi see rahvuslik enesesäilimine, mis on muutunud, nagu alguses sai mainitud, asjaks iseeneses.
Seega jõuame välja olukorrani, kus, kui muu ei aita, võiks seesuguseid probleeme lahata nii fundamentaalsel tasandil, kui seda arusaadavalt on võimalik väljendada ja osapooltele selgitada. Kuid probleem on selles, et „keskmine valija“ ei suuda teha vahet eesmärgi ja tagajärje vahel ning lisaks on inimeste otsuseid võimalik kallutada sinnapoole, kes kõvema häälega või veenvamalt suudab end kuuldavaks teha. Aga vahel on siiski kasulik mõelda, mida soovitakse saavutada ja kas eesmärk pühendab abinõu või mitte.
