Mõni aeg tagasi märkasin meedias üht artiklit, kus väideti, et Kelly Sildarust on saanud Eesti spordi esimene persoonibränd. Ma tõesti ausalt ei tea hetkel ühtegi toodet või teenust, mida Kelly nimega seostada, küll mulle meenub Eestist näiteks Andrus Veerpalu nimega TallEggi kanapraad, Hansapanga pension ja muudki veel. Ja kas Kelly näol on tegemist esimese Eesti sportlasest persoonibrändiga, keeruline kohe öelda.

Olles aastaid koolitajana ning ka professionaalsest huvist süvenenult tegelenud brändingu, isikuturundamise ja personaalse brändi loomisega, tabasin siis ja taban end ikka ja jälle küsimast – kas Eestis on ka olemas tõelisi „bränditud“ isiksusi ja kes nad võiksid olla?

Sellele küsimusele ei olegi esmapilgul lihtne vastata, sest nii nagu iga füüsiline toode või ettevõte võib olla bränd, kui keegi seda tarbib, kellelegi see meeldib või on sellel kaubamärgil laiem tuntus, nii ka iga inimene on tegelikult bränd – lihtsalt tema „fännide“ hulk on erinev ja tema tuntus ei pruugi olla nii lai. Selle kontseptsiooni järgi on igaüks meist kellegi jaoks bränd, lihtsalt meie tuntus võrrelduna mõne tuntud laulja või sportlasega on lihtsalt väiksem ja meie sõnade või tegude mõju ühiskondlikult tagasihoidlikum. Seega on tuntumaid ja vähemtuntud brände, on kuulsamaid ja vähemkuulsamaid isikuid.

Lisaks on keeruline statistiliselt mõõta, kes on „rohkem“ bränd kes vähem. Selline teadmine saab tekkida vahetu kogemuse ja mõju uuringutega, kus määratakse tarbijate teadvus ja uuritavate tuntus ühiskonnas, kuid minu teada ei ole Eestis sellist mahukat uuringut läbi viidud, sestap saamegi tugineda vaid subjektiivsele hinnangule. Ja lisaks kipume samastama lihtsalt tuntud või kuulsat inimest personaalse brändiga, kuigi kuulus ei pea veel otseselt tähendama, et tegemist oleks bränditud isikuga selle sõna sisulises mõistes.

Seega et defineerida, kes või mis on inimbränd oleks vaja määrata mingisugused mõõdikud. Nendeks võiksid olla näiteks järgmised tunnused: tuntus; mõju inimeste käitumisele; ühiskondlik positsioon; arvamuste, tegude ja saavutuste laiem kajastus; kolmandate osapoolte (nt meedia) suurem huvi ning et antud nimega müüakse midagi ja/või inimese nimi aitab kaasa väga erinevate toodete/teenuste müügiedule.

Kas Eestist saab tulla tõeliselt tuntud bränd?

Tulles minu algse mõtte juurde – kas see või teine isik on kategoriseeritav persoonibrändina, siis analoogiat jätkates saame maailmast tõepoolest leida tohutul hulgal erinevaid inimesi sh sportlasi, kes on tuntud, kelle tegemisi kajastatakse väga erineva nurga alt, kelle nimega müüakse kõikvõimalikku kaupa ja kelledel on arvestatav mõju inimeste käitumisele – Christiano Ronaldo, Roger Federer, David Beckham, kui nimetada vaid mõned. On tavaks kujunenud, et eeltoodud kriteeriumitele ehk mõjukamate isikubrändide tunnustele vastavad kõige enam viie valdkonna inimesed: nimetatud sportlased, siis näitlejad, muusikud, poliitikud ja ettevõtjad. Teiste elualade esindajatel on keerukam „püünele“ pääseda, kuigi neid on. On mõjukaid teadlasi, kirjanikke, ka koolitajaid, arste ja teisigi veel, noh ja muidugi omaette kategooria on need, keda saab nimetada meediastaarideks – midagi nad justkui ei tee, aga kuulsad ja edukad on küll.

Nii, nagu Eesti on suhteliselt tundmatu, on ka meie inimesed kahjuks maailmas suhteliselt tundmatud. Kui püüda määrata kõige tuntumat Eestlast maailmas, siis ilmselt vaidlusi jätkuks kauemaks. Kes arvab, et see on justnimelt Kelly, kes annab hääle Ott Tänakule, kes usub, mitmed meie ettevõtjad on omas vallas kõvad tegijad. 

Selge on see, et laiemalt tuntud eestlast hetkel pole vist ühtegi. Ei spordis, poliitikas, muusikas, äris. Määratleda isikubrändi eeltoodud kategooriatele tuginedes, siis maailmatasemel oleme kahjuks suhteliselt tagasihoidlikud. Siit ka meie kohatine suur huvi määratleda eestlastena näiteks Kalev Mark Kostabi või Mena Suvari, siis tunneme end ka suuremana. Seega peame tõdema, et laiemas mastaabis ja maailmas mõjukaid persoonibrände Eestist ei ole siiani veel tulnud.

Kuid nii, nagu me oleme riigina tublid nn nishivaldkondades, nii ka meie tuntud inimesed on tublid omas ringkonnas – eelnimetatud Kelly või Andrus või Ott on olnud ja on siiani armastatud oma tegijate hulgas ja fännide seas, Arvo Pärt on kindlasti korüfee, kelle tegevuse mõju ja tuntus ulatub üle riigipiiride, meie ettevõtjad on mitmelgi pool tuntud ja tunnustatud, mitmedki meie muusikud on siiani väga populaarsed Venemaal, Urmas Ott oli vägagi bränditud isiksus. Aga ma ise olen alati uskunud ja hinnanud erinevaid argumente kaaludes, et kõige tuntum ja hinnatuim eestlane oli ilmselt Paul Keres. Sest tema mõju, tuntus ja eeskuju oli ka väljaspool NLiitu, mis oli tollal haruldane ning isegi ennekuulmatu.

Kas meil on siis inimbrände?

Aga tagasi kodumaale. Kas meil Eestis siis on tõelisi inimbrände? Kindlasti – meil on suur hulk poliitikuid, ettevõtjaid, sportlasi, muusikuid, kultuuritegelasi, meediastaare ja teletegijaid. Erinevaid eelmainitud kategooriaid kaaludes leiame palju isiksusi, kellede nimi on tuntud, kes toovad kohale masse (Eesti mastaabis), kes müüvad oma nimega tooteid ja teenuseid ning kes ilmselt ka teenivad selle kõigega raha. Meil on oma isikubrände palju ja nagu mainitud, on erinevate kriteeriumite järgi väiksema kategooria brändid peaaegu kõik inimesed, olgu nad eeskujuks ja mõjutagu kasvõi oma pereliikmeid.

Paljud Eesti “staaridest” on saanud tuntuks lihtsalt oma tegemiste kaudu, kuid kindlasti paljud neist ka tegelevad oma kuvandiga teadlikult. Nii nagu me kõik, kes me midagi postitame sotsiaalmeediasse, kes me hommikul mõtleme, mismoodi välja näha, kes me lööme kaasa mistahes avalikus ja ühiskondlikus tegevuses. Seega oleme justkui kõik brändid, kes teadlikult, kes alateadlikult.

Rõhutan veelkord, et minu hinnangul peab isik kui bränd, selleks, et tal oleks laiem mõju, mitte ainult kuulus või tuntud olema, vaid sellel inimesel, kes kategoriseerub nn A – klassi staariks, olema ka ühiskondlik panus, tema tegevus peab positiivselt mõjutama suurt hulka inimesi, olema laiemalt eeskujuks ning heas mõttes saab sellist inimest rakendada erineval moel mingi olulise valdkonna, sündmuse või tegevuse etteotsa.

Seega kuulsus pole seesama, mis isikubränd. Isikubrändi omadused on ikka hoopis teistsugused, kuulsus on vaid üks elemente. Tõeline bränd peab ka mõju avaldama, looma sellise loo, mis ühiskonnas mingeid muutusi ellu kutsub. Kui ühe või teise sportlase edu loob uusi järgijaid, kui kellegi muusika ühendab inimesi või kui kellegi poliitiku sõnad ja teod tekitavad kutsumuse neid järgida – see on tõeline bränd, mis väärib hinnangut ning pühendumist.

Mitmed Eesti tuntud inimesed on öelnud, et meil tõelisi staare ei olegi. Olen nendega täitsa nõus – maailmapraktikat arvestades oleks tõeline kuulsus see, keda nähes inimesed hakkavad hüsteeriliselt karjuma, jooksevad kokku ja kelle iga eluliigutus on meediasündmus. Samuti peaks selliste inimeste mõju olema piisavalt suur, et seda saab mitte ainult subjektiivselt hinnata, vaid mõõta sisuliste numbriliste näitajatega (nt rahalises vaates).

Muuseas – mõjukas inimene ei pea olema vaid suure riigi president, jalgpallur või tennisist või maailmakuulsa bändi liige. Ka pealtnäha tagasihoidlikust valdkonnast või riigist pärit inimene võib oma tegudega mõju avaldada ja eeskujuks olla. Olgu näiteks Jelena Isinbajeva või Björk või Cathy Freeman. Esimene on marginaalse spordiala esindaja, teine nii pisikest riigist, mida ei saa riigiks nimetadagi ja kolmas rahvuse hulgast, mida peaaegu ei eksisteerigi.

Mina aga jään huviga ootama esimest tõelist brändi Eesti inimeste hulgast, kes on suuteline maailmas läbi lööma, esindagu ta siis mistahes valdkonda.